Tseoliidi ehituslikud omadused

Tseoliite on palju, neist 36 on avastatud. Nende ühiseks tunnuseks on see, et neil on riiulitaoline struktuur, mis tähendab, et nende kristallides on molekulid omavahel nagu riiul ühendatud, moodustades keskele palju õõnsusi. Kuna neis õõnsustes on palju veemolekule, on need hüdreeritud mineraalid. See vesi väljub kõrgete temperatuuride korral. Näiteks leegiga põletamisel paisub enamik tseoliite ja vahutab, justkui keeks. Sellest ka nimi tseoliit. Erinevatel tseoliitidel on erinev kuju. Näiteks analtsiim ja chabasiit on üldiselt aksiaalsed kristallid, heulandiit ja stilbeool on plaadikujulised, mordeniit on nõelakujuline või kiuline jne. Kui erinevad tseoliidid on seest puhtad, peaksid need olema värvitud või valged, aga kui sees on segatud muid lisandeid , näitavad nad erinevaid heledaid värve. Tseoliidil on ka klaasilaadne läige. Teame, et tseoliidis sisalduv vesi võib välja pääseda, kuid see ei hävita tseoliidi sees olevat kristallstruktuuri. Seetõttu võib see ka vett või muid vedelikke tagasi imada. Seetõttu on see muutunud ka tseoliiti kasutavatele inimestele iseloomulikuks. Tseoliidi abil saame eraldada mõningaid nafta rafineerimisel tekkivaid aineid, kuivatada õhku, adsorbeerida teatud saasteaineid, puhastada ja kuivatada alkoholi jne. Tseoliidi mineraalid on laialt levinud. See on eriti levinud vulkaanilisest prahist moodustunud settekivimites ja seda leidub ka pinnases.